Pages

Search:

Sep 24, 2013

Hoiupaik, i love it

12.02.2013 tegin oma esimese varjupaiga külastuse sissekande. Paks lumi oli siis maas ning talv täies hoos, kogu oma ilus. Tuleva veebruarikuus saab siis aasta sellest, kus üritan iga nädal vähemalt korra käia Tallinna loomade hoiupaigas. Üldjuhul jääb see kord nädalavahetusse, vaid puhkuste ajal on see võimalik ka nädala sees. Varjupaigas käies on igal aastaajal omad eelised. Talvel on mõnus lumine ja saab end lumme koertega visata ja möllata. Tähelepanelik tuleb aga olla jääga, sest rajad võivad olla jäised, mistõttu on raskesti tõmbavat koera veidi keerulisem jalutada. Suvel jällegi ei pea teedel koertele järele uisutama, kuid kõik mustus ja pori on iseenesestki määriv. Jalutama minnes olen aga kõigega arvestanud, sest tahan igast korrast maksimumi. Ilmselget ma ei ole kõikidest kordadest postitust teinud ega ka pilte instagrammi lisanud, kuid aegajalt mõne ikka pillun, sest kunagi ei või teada, kes seda lugema satub või ehk isegi edasi soovitab. Alati kirjutan pärast jalutuskäiku ka kommentaari koera lehele, sest paljusid huvitab, kuidas koer jalutas, kas sikutas? kas haukus teiste loomade/inimeste/autode peale? kas sobib lastega perre? milline on looma iseloom jne jne. Ma ei liialda kui ütlen, et pets.ee lehel käin ma absoluutselt iga päev. Mulle meeldib niiöelda silm peal hoida kõikidel koertel, kellega olen ise jalutamas käinud kui ka uus tulnukatel. Olen teinud ka enese jaoks lubaduse, et kaks korda järjest ühe koeraga ei jaluta, kuid juba olen seda ka rikkunud.  Südamemurdjaks kahel järjestikusel nädalavahetusel on olnud Ronni, kelle profiili näeb SIIT.  Matis ootab mind alati väljas, seega ta kunagi ei tea, kellega ma saabun. Olen ka öelnud, et vahel tahaks nii, et tema toob koera, et ka ise „üllatuse“ osaliseks saada, kuid Matis pelgab ja ega ma rohkem ei ole peale ka pressinud. Mõlemad korrad kui olen Ronniga Matise juurde jõudnud on Ronni nii suures hirmus, et jookseb arglikult tiire ümber meie, nii et jalutusrihm pingule tõmmatud. Algne paanika inimeste ees on suur, justkui kardaks, et kohe tõuseb tema peale kuri inimese käsi. Agresiivsust aga pole ollagi. Oma klutipluti häälega rahustan ta maha ja laskun kükakile tema kõrgusele, et ta end ohustatuna ei tunneks. Silmad on tal alati nii suured ja hirmul ning saba jalge vahel longus. Hetkest kui teda silitan ja kõrvatagant sügan, võtab ta mu alati omaks. Ja nii me jalutuskäik alguse saabki. Talle endale sobival hetkel otsib ta ka Matisega kontakti. Sörgib tema kõrvale ja vaatab oma suurte silmadega, sellistega, mis pai tahavad. Nad on Matisega täitsa paras paar, mõlemad kardavad üksteist (hahaha, nunnukad). Ronniga jalutamine on täielik lust, ühtaegu ta kardab, kuid ta nii väga tahab lähedust. Vahel jääme lihtsalt seisma, et mõlemad saaksid oma hellushoogu teineteise peal välja elada. Iga jalutuskäik, iga koeraga, mõjub mulle lausa terapeutiliselt. Mul ei ole sõnu väljendamaks seda, kui hea tunne see on. Jah, kõige hea juures ei puudu ka halb, kuid ma ei näe põhjust negatiivsele oma energiat suunata. Tahan hoida iga kogemuse puhta ja siirana, ilma kurjajuurteta.
Lisan veel jalutuse ajal tehtud pilte. PS: mõlemad kutsad on nüüd oma päris kodus!

6 comments :

  1. Mulle ka väga meeldib käia, aga kahjuks ei jõua kaugeltki nii tihti sinna:(

    Varem ma käisin alati ainult erinevate koertega, aga nüüd olen elukaaslasega kaks korda käinud ja mõlemad korrad sama koera võtnud (Maali) ja kui uuesti läheks, tahaks uuesti teda võtta:) Teisena jalutasime selle koeraga, keda kunagi tulistati. Nii kahju oli vaadata kui väga ta kartis ja iga kord kui järsemat liigutust teha ära ehmatas. Aga samas oli väga jooksuhimuline ja väga nautis jalutamist:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Otsisin kohe Maali ka ülesse, nii armas! Nagu nad kõik! Nii kahju on ags vaadata neid suuri numbreid kui kaua nad uut kodu ootavad :(

      Delete
  2. Tõeliselt kuldse südamega inimene tundud olevat! Olen ka juba väikesest peale suur-suur loomasõber olnud ning endalgi kodus kaks suurt koera, seega süda tilgub alati verd kui mõtlen või näen koduta jäänud või haiget saanud loomi. Kindlasti on suur rõõm ja teraapia ka koertele, et leiad niivõrd palju aega nende jaoks! Jõudu ja jaksu :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii armas oled, võtsid mul silma tiba vesiseks :)

      Delete
  3. Ma nii austan ja imetlen sind!! Koerad ja loomad on mul vägaväga südames ja niiiiiii hea on näha, et on veel teisi, kes neid imelisi armastavad :) Kahjuks ise pole varjupaigas käinud, sest mu lähedased hoiatanud, et see kogemus võib hiljem mu elu hakata segama. Pisardan juba praegugi liiga tihti õnnetute loomakeste üle. Aga sinu postitusi lugedes arvan siiski, et see päev on väga lähedal, mil sinna lähen :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks olegi igal asjal oma aeg:) ka mina tahtsin aastaid minna, aga miski pärast midagi hoidis alati tagasi, kuni ühe hommikuni! Ja sellest ühest korrast sai sõltuvus.

      Delete