Expecting. Finally. Again. Jah, minu beebiootus ei ole esimene ning ma ei ole sellest varem kordagi kirjutanud. Arvasin, et ei tee seda kunagi. See on teema, millest väga palju ei kirjutata, kuid millega puutuvad kokku kahjuks liiga paljud naised/pered. Võib-olla ühel päeval panen oma loo kirja, kuid hetkel veel jään napisõnaliseks.
Lapse saamine on minu jaoks olnud kenake unistus juba mõned aastad, kuid olen pidanud leppima nii tõusude kui ka mõõnadega ja lohutama end teadmisega, et küll tuleb ka minu aeg. Kas nüüd siis? Jeerum, kuidas ma selle nimel elan ja õitsen! Ühtpidi ei mahu rõõm minu sisse ära, teiselt poolt on ka hirm õnnelik olemise ees. Enamjaolt olen ümbritsetud ilusate mõtetega ja hõljun oma pilve peal.
Istun ja vaatan oma kõhukest ning ei suuda ära imestada, et seal üks pisikene preili kasvamas. Ta on õnneseen, nagu minagi. Kuigi vanematest on mul alles vaid isa, meeldib mulle kasutada olevikku, öeldes, et mind on õnnistatud maailma kõige paremate vanematega ja mitte ainult, ka sugulaste ja sõpradega. Olen viimastel nädalatel saanud rohkelt õnnitlusi ning eriliselt on südamesse läinud need, kes on võtnud vaevaks öelda, et minust saab kindlasti väga hea ema. Kui oleksin pooltki nii vinge kui oli minu ema, oleksin uhke! Matis juba kardab, et ma meie pisikese liiga ära hellitan, eks ma siis püüan mitte, hahahh. Mõnda aega toon siis teieni veidi ümaramate vormidega outfitte ja loodan, et jääte sel teekonnal minuga! :)
